See artikkel räägib Inglismaa kuningast; Burgundia hertsogi kohta vaata artiklit Richard Justiciarius

Richard Lõvisüda

Richard I Lõvisüda (inglise keeles ka Richard the Lion-heart või Lion-hearted, prantsuse keeles Richard Cœur de Lion ja Oc et No; 8. september 1157 Oxford, Inglismaa – 6. aprill 1199 Châlus, Akvitaania hertsogkond) oli Inglismaa kuningriigi kuningas 1189–1199, Akvitaania hertsog (1189–1199) ja Poitiers' hertsog.

Saratseenid hüüdsid teda Melek-Rik ('kuningas Rick') ja temaga hirmutati lapsi: "Vaata ette, et kuningas Rick sind ära ei viiks!"

Richard Lõvisüda oli oma aja kangelane ja teda on sageli kujutatud kirjandusteostes. Ta sai tuntuks auahne mehena.

Akvitaania hertsogkond ja Prantsusmaa kaart aastal 1154

Elulugu |

Et Richard oli Henry II kolmas seaduslik poeg, siis ei olnud oodata tema trooniletõusmist. Ometi oli ta oma ema Akvitaania Eleanori lemmikpoeg. Richard sündis küll Inglismaal Oxfordis, kuid varsti hakkas ta oma kodumaaks pidama Prantsusmaad. Kui tema vanemad hakkasid faktiliselt lahus elama, jäi ta Eleanori hoole alla, sai 1168 Akvitaania hertsogiks ja 1172 Poitiers' hertsogiks.

Richard I ei rääkinud peaaegu üldse inglise keelt ning oma kümneaastasest valitsusajast veetis ta Inglismaal kokku vaid umbes kuus kuud. Peamiselt elas ta oma valdustes Edela-Prantsusmaal.

Aastatel 1173–1174 toimus Henry II poegade Henry, Geoffroi ja Richard Lõvisüdame mäss Henry II, kes oli nende isa, vastu. Mäss ebaõnnestus ja Henry II vangistas ka tema ema Akvitaania Eleanori. Eleanori vangipõlv möödus Inglismaal Salisburys Old Sarumi lossikindluses.

Richardi valitsusajal Akvitaanias 1183. aastal tekkis tal konflikt isa ja vanema venna Henryga, kes oli tunnistatud Inglismaa kuninga Henry II kaaskuningaks ning kellele Henry II nõudis Richardilt ustavusvannet. Richardi keeldumise järel tungis Henry Noor kuningas Akvitaaniasse ning rüüstas maad, et allutada Richard, kuid suri 1183. aastal. Henry surma järel käskis Henry II anda Akvitaania valitsemine üle Richardi nooremale vennale Johnile, millest Richard samuti keeldus ning sõda jätkus. Richardi nooremad vennad tungisid Poitousse ning Richard vastas sõjakäiguga Bretagne'i hertsogkonda. Sõjategevuse lõpetas Henry II nõue anda Akvitaania valitsemine üle emale, Akvitaania Eleanorile, millele Richard allus.

Richard kinnitas läänivannet Prantsusmaa kuningas Philippe II-le ning alustas 1189. aastal koos Philippe II-ga sõda isa vastu ning vallutas Mani ja Touraine. Henry II sattus Le Mansi all sõjavangi ning oli sunnitud sõlmima alandavatel tingimustel rahulepingu, misjärel suri.

Richard saabus Inglismaale 1189. aasta augustis ja krooniti 3. septembril Westminster Abbeys Inglismaa kuningaks.

Kolmas ristisõda |

 Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda (1189–1192), Küprose kuningriik, Saladin, Aijubiidide riik

Egiptuse ja Süüria sultani Saladini võimuletõus algas Seldžukkide sultanaadi sunniitidest Zengidi dünastia konfliktist ismailiididest Fatiimide dünastia valitsetud Fatimiidide kalifaadiga Egiptuses, mis lõppes Egiptuse ja Süüria alade ühendamisega Saladini onu Shirkuhi poolt, kes juhtis Seldžukkide vägesid. Shirkuhi surma järel 1169 haaras võimu Egiptuses Saladin. 1174. aastal hõivas Saladin Damaskuse, 1183. aastal Aleppo ja 1186. aastaks kõik Süüria alad. Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal. Saladin astus ka vastu kristlikele ristisõdijateriikidele Süüria aladel ning vallutas Jeruusalemma tagasi aastal 1187. See põhjustas vastureaktsiooni eurooplaste poolt: religioossest innustusest kantuna lõpetasid omavahelise konflikti Inglismaa kuningas Richard I ja Prantsusmaa kuningas Philippe II ning läksid koos järjekordsesse ristisõtta.

Küprose saar ja Ristisõdijate riigid Vahemere idarannikul, 1190. aastal

Teel pühale maale vallutasid ristisõdijad tugipunktide loomiseks Messina Sitsiilias ja Küprose saare. Richard I ja ristisõdijad vallutasid saare aastal 1191. Inglise kuningas ei kavatsenud esialgu saart vallutada, kuid kui tema sissetungilaevastik hajus tormis teel Akkot piirama, kolm tema laeva sõitis Küprose randa, kus nad hävisid ja uppusid Limassoli sadama reidil. Laevahukust pääsenud võeti, kohaliku tõusikkuberneri ja isehakanud keisri Isaakios Komnēnose poolt vangi ja kui laev, millel olid Richardi õde ja pruut, sadamasse saabusid, keeldus Komnēnos nende palvest randuda värske vee võtmisest. Richard ja tema ülejäänud laevastik saabus veidi hiljem ja kuuldes oma laevahuku üleelanud kaaslaste vangistamisest ning tema pruudile ja õele osakssaanud solvangutest, otsustas kohtuda Komnēnosega lahinguväljal. Olid isegi kuulujutud, et Komnēnos oli salaja liidus Saladiniga, et kaitsta ennast oma vaenlaste eest Bütsantsi pealinnas Konstantinoopolis, mida valitses Angelose perekond. Veelgi enam, Küprose saare kontroll annaks olulise strateegilise baasi operatsioonidele, millest käivitada ja varustada edasisi ristisõdijate pealetunge. Inglise armee läks maale Limassoli rannikul ja tegeles küproslastega, kes tõestasid, et ei saa vastu Inglise vibuküttidele ja tugevalt soomustatud rüütlitele. Öö saabumine võimaldas Komnēnosel koos oma armee riismetega mägedesse põgeneda, kuid Richard ja tema väed jälitasid Küprose valitsejat ja ründasid tema laagrit enne koitu; Komnēnos suutis vaid koos mõne mehega taas põgeneda ja järgmisel päeval tulid paljud Küprose aadlikud Richardile truudust vanduma. Järgnenud päevadel mõistis Komnēnos, et kõik oli kadunud, ning pakkus Richardile 20 000 marka kulda ja 500 relvakandjat, ja lubas hea käitumise märgiks loovutada ka oma tütre ja losse. Kartes reetmist uute vallutajate poolt, põgenes Komnēnos pärast Richardile selle lubaduse tegemist ja pages Kantara kindlusse. Mõni nädal pärast Richardi abiellumist oma pruudi Navarra Berengariaga, 12. mail 1191, kavatses Isaakios laevaga mandrile põgeneda, kuid tabati püha Andrease kloostris saare idatipus ja vangistati hiljem Markappose lossi Süürias, kus ta varsti pärast seda suri. Richard jätkas vahepeal oma reisi Akkosse ja, koos väga vajaliku puhkepausi, uute varude ja abivägedega, seilas pühale maale, saadetuna Jeruusalemma kuningast Guy de Lusignanist ja paljudest teistest kõrgaadlikest Lääne ristisõdijate riikidest. Inglise kuningas jättis enne lahkumist saare linnadesse ja lossidesse garnisonid ja saar ise jäi Richard de Camville ja Robert of Tornhami vastutuse alla. Pärast Richardi pühale maale lahkumist järgnenud mäss pani teda saare tasuvuses kahtlema ja ajendas teda lõpuks territooriumi Templiordule müüma. Kui Richard I mõistis, et Küpros osutus keeruliseks territooriumiks säilitada ja samas jälgida rünnakute käivitamist pühal maal, müüs ta selle Templiordule 100 000 besandi eest.

Kristlased olid Kolmanda ristisõja alguses sõjaliselt edukad, aga läksid peagi tülli sõjasaagi üle. Austria hertsog Leopold V, kes ka osales ristisõjas, ja Philippe lahkusid pühalt maalt augustis 1191, olles tüdinud Richardist. Richard jäi pühale maale ning sõlmis rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel püha maa külastamine.

Vangistus Saksamaal |

Richard I Lõvisüdamega oli Kolmandas ristisõjas ja Akko piiramise aastal 1191 osalenud hertsog Leopold V, kellega tal tekkis äge tüli kuningas Richard I Lõvisüdamega, väidetavalt Leopoldi poolt Akkole heisatud Austria lipu pärast. Oma teel koju läbi Saksa-Rooma riigi Austria hertsogkonna, Inglise kuningas rööviti Leopold V poolt Viini lähedal 1192. aasta detsembris ja anti üle Saksa-Rooma keiser Heinrich VI-le. Richard I vangistati Dürnsteini lossi ning vabastati 1194. aasta veebruaris, alles pärast ema Akvitaania Eleanori poolt kogutud tohutu lunaraha (150 000 marka hõbedas) maksmist.

Inglismaale naasmise järel alustas Richard tema äraoleku ajal Prantsusmaa Anjou dünastia maade ja vasallide üle kontrolli taastamist ning tegi sõjakäigu Lääne-Prantsusmaale. Akvitaania maad Inglise kuningate valduses ulatus Loire'ist Püreneedeni, kuid selle ulatust piirasid kagust Toulouse'i krahvide maad. Touraine piirkonnas vallutas ta Lochesi kindluse, Angoulême´i piirkonna ning sundis Angoulême´i krahvi tunnistama oma ülemvõimu. Järgmisel aastal liikus ta edasi Prantsusmaa kuninga domeeni Berry hertsogkonda ning sundis Prantsusmaa kuningas Philippe II allkirjastama rahulepingu. Philippe II loobus ida-Normandiast, kuid säilitas kontrolli rea kindluste üle Seinel. 1198. aastal taastas Richard kontrolli Normandia piirialade üle, kuid Limoges´i vikonti kindluse piiramisel sai arbaletinoolega haavata ning suri saadud vigastusse.

Richard I Lõvisüda surma 1199. aastal tõusis troonile John Maata.

Seksuaalsus |

Enne 1948. aastat ei väitnud ükski ajaloolane selgelt, et Richard oleks olnud homoseksuaalne.^[1][2][3] Ajaloolase Jean Flori hinnangul on Richardi-aegsete ajaloolaste töödest siiski ilmne, et üldiselt peeti Richardit homoseksuaalseks.^[4][5] Teisalt ei nõustu mitte kõik ajaloolased selle seisukohaga: Richardi homoseksuaalsuse on vaidlustanud John Gillingham.^[6] Flori analüüsis meile kättesaadavaid toonaseid tõendeid üksikasjalikult^[7] ning järeldas, et Richardi kaks avalikku pihtimust ja patukahetsust (1191 ja 1195) pidid viitama "sodoomia patule".^[8] Richardi ajast on teateid tema suhetest naistega ning ta võttis omaks ühe vallaspoja, Philipi Cognacist. Flori järeldab sellest, et tõenäoliselt oli Richard biseksuaalne.^[9] Nii ei nõustu Flori Gillinghamiga, ehkki ta möönab, et omaaegsed allikad ei toeta arvamust, justkui olnuks Richardil suhe Prantsusmaa kuninga Philippe II-ga.^[10] Keskaegsed kirjeldused mainivad mitmeid sõpruse märke ajast, mil Richard oli 1187. aastal Philippe'i õukonnas, mässates oma isa Henry II vastu, sealhulgas magasid Richard ja Philip samas voodis. Ent Flori ja Gillinghami järgi olid sellised sõprusemärgid osa oma aja kommetest ning neid ei näita kummagi mehe homoseksuaalsust.

Ajaloolase John Gillinghami arvates tulenevad teooriad, et Richard oli homoseksuaalne, ametlikust teatest, et kahe maa ühtsuse sümbolina magasid Prantsusmaa ja Inglismaa kuningad terve öö ühes voodis. Gillinghami tõlgendust mööda oli see "aktsepteeritud poliitiline akt, milles polnud midagi seksuaalset; ... veidi tänapäeva ühisfotode moodi".^[11]

Viited |

Kirjandus |

• Flori, Jean (1999), Richard the Lionheart: Knight and King, Edinburgh: Edinburgh University Press, ISBN 978-0-7486-2047-0
  

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.